Koristasin vahepeal toa ja riidekapi ära ja kõik see tegi olemise palju kergemaks. Tunnen, et mul on nüüd hingamis- ja olemisruumi siin. Nii hea, kergendav.
Ja õhtune hämar taevas, Oleviste kiriku torn ning üksik täheke taevas sätendamas tõid naeratuse näole. Hea on olla.
Astusin täpselt tulede kustutamise ajal urust välja. Nägin, kuidas järjest kõik tänavad ükshaaval pimedaks läksid. Midagi oli selles kõiges äärmiselt mõnusat, aga sellises pimeduses üksi koju jalutada küll poleks tahtnud. Õnneks on kella kuue ajal päris valge juba.
Ja kevad poeb aina rohkem hinge. Sest päike on nii hea ja ilmgi läheb varsti-varsti soojemaks!
Ainus, mis nädalavahetusel mu tuju alla suutis viia, olid suheteprobleemid. Sattusin kuskile kõige keskele jälle, pidin kuulama kõigi vingumist. Muidu poleks ju hullu, vinguks kaasagi, aga pole nagu põhjust. Ja siis ei taha üldse seda nuttu ja hala kuulata. Aga no mis seal's ikka...
Praegu peaks kuskilt energiat ammutama ja koolitöödega tegelema. Kuigi tegelikkuses tahaks võtta pleieri ja voodisse minna, lihtsalt vedeleda ja mõelda ja muusikat nautida.
________________________________________________