Reaalsus ja unenäod on jälle segamini. Meenutades tunduvad mõned ajad ja kohtumised nii reaalsed, aga samas alateadvus ütleb, et päriselus ei olnud see võimalik. Keeruline.

But it's getting better and better.

Leidsin oma Viking Club'i kaardi ka üles, olin eelnevalt umbes 5 korda seda sellestsamast sahtlist otsinud. Tüüpiline. :)

Kui liikumine temas oli samasugune nagu liikumine maailmas, kuidas leiab ta siis kunagi üldse taskaaalu iseendas?

Parem, kui oma elust ka nõndaviisi mõtlen - pooleldi hullus, pooleldi ime.

Oleme olulised, oleme eimiskit, oleme vangis omaenda loodud eludes, milletaolisi me kunagi ei tahtnud.

Jeanette Winterson - Tuletornipidamine

// 00:00