Elu on jälle nii sürr, nii sürr.
Tahaks, et oleks
seven days in sunny june.
Üldiselt peaks vist maha matma mõtte
korraks kuskile minna. Kolmapäeva õhtul näiteks läksin heausklikult ühele veinile ja lõpetasin kell viis hommikul Woodstockis.
Igatsus on üks kolekohutav asi. Ja teadmatus ja segadus.
Isegi head mälestused tuhmuvad. Emotsioon muutub aina nõrgemaks ja nõrgemaks.
Aga nii hea on vaadata ainult asjade häid külgi, mitte mõelda negatiivsele poolele või ebaselgetele asjadele. Lihtlabaselt ja naiivselt võtta kõigist kogemustest, tunnetest jms ainult see hea pool.
Täna olin vahelduseks natukene kultuurne ka, kohati päris värskendav vaheldus mu ennasthävitavale ja laisale elustiilile, eh. Käisime PÖFFiga Adamson-Ericu muuseumis näitust vaatamas ning lisaks Uus Vana Teatri etendust "
Adamson-Eric ad astra". Ma pole varem monoetendusi näinud, vähemalt hetkel küll ei meenu. Seega kartsin algul, et äkki on igavavõitu, kui ainult üks inimene laval räägib kogu aeg. Kartused olid asjatud, tegemist oli täitsa vahva ja lõbusa etendusega.
Kevad võiks jäädavalt tulla nüüd.
________________________________________________