Isegi, kui sa oled sisimas juba arvestanud teadmisega, et see inimene lähiajal lahkub siit ilmast, teeb veidi nukraks kindel teadmine, et kaua talle enam antud pole. Ja kuidagi väga kohmetuks teeb teadmine, et põhjuseks on kopsuvähk. Ma ei oska sellele eriti kuidagi reageerida, natuke hirmutav, olles ise ka kopsuhaigusi põdenud. Aga elamine ongi ju tervist kahjustav tegevus.
Aga kevad pani mind siiski naeratama täna. Hoolimata ebameeldivast tuulest paitas soe päike põski.
Koolis küll ei oska eriti kuidagi olla enam. Tunnen end kohati nii võõrana seal, nagu oleks vales kohas. Mõtted kipuvad ka pidevalt uitama minema, aga see on tavaline.
Lisaks on minu jaoks täielik müsteerium, kuidas keegi saab üheinimesevoodis magada. Ma ei tea, minu meelest on nii kitsas ja ahistav. Ma tahan diagonaalis voodis vedeleda ja üldse igatpidi olla seal ning isegi minu suuremat sorti voodi tundub vahel liiga pisike. Samas, kahekesi pisikeses voodis olles ei oska nagu kurta.
Kaks päeva veel ja siis on rahu majas.
________________________________________________