It's slowly getting better again. Ikka igatsed küll seda, kui sees on hea tunne ja naeratuski kipub näole jälle. Vähemalt natukesekski. Samas kõrgeid lootusi ei tasu nüüd küll seada, võiks juba kord õppust võtta. Vähemalt enam ma ei passi päris tuimalt ja ei oota-looda, et elu ise end paika loksutaks, torgin pisutki tagant.
Nii halb, et kõigil asjadel peab kaks poolt olema. Negatiivne ja positiivne. Vähemalt jäi kõik tasakaalu ja mingil määral usun, et tegin õige otsuse. Ilmselt oleks targem enne ennast korda saada ja alles siis teiste inimeste heaks tegutsema hakata.
Enesetunne on küll nii kolekohutav, et õppimisest ei taha mõeldagi hetkel.
________________________________________________