Aint seal samas, laiseldes murumaa pääl, ma tunnen kogu hingest ja väest, et elu on elamist väärt!Tabasin end koduteel mõttelt, kui veider tänapäeva ühiskond ikka on. Et ilma isikut tõendava dokumendita oled sa põhimõtteliselt mitte keegi. Terve eelmise suve olin ma eikeegi, kuna mul oli kehtetu dokument. Alkoholi- ja tubakatooteid ostes see muidugi probleemiks ei osutunud, aga sügise poole juba küll, kui oli vaja pangatoiminguid ajada jne. Kuigi vabalt oleks võinud ka poodides probleeme tulla, kui vaid müüjad oleksid tähelepanelikumad ja kiuslikumad olnud.
Käisin täna uut passi tegemas. Süda tilkus verd, kui neile seda ilmatuma suurt riigilõivu maksin. Olen rumal ehk, aga minu jaoks jääb siiski veidi arusaamatuks, miks on vaja dokumentide eest peale maksta. See ju siiski riigi enese huvides ka, et kõigil kodanikel oleks dokumendid ja neil poleks probleeme. Nojah, päris tasuta ei saa neid asju muidugi teha, aga 450.- (või 900.- kiir)passi eest tundub küll tobe, arvestades seda, et mul tegelikult pole seda eriti vajagi. Ah misiganes, lollid mõtted ilmselgelt.
Regress ja paigalseis. Motivatsioon kadus ära.
Päikest ja rõõmu tahaks sellesse viimasesse nädalasse.
Pühapäeva hommikul koju tulles oli mul täielik
deja vu. Olukord ja need mõtted on kõik enne olnud, ma olen varem näinud seda... äraminekut.
Mulle vaikselt hakkab kohale jõudma, et enne pühapäeva on veel nii palju vaja teha. Ja vahepeal on ju püha ka, mis on surnud päev. Aga sellegipoolest ei suuda ma endale täielikult sisendada seda, et tuleb end kokku võtta ja asju ajada. Tahaks, et kõik oleks nii lihtne, et ma saaks nüüd ja kohe ära minna, just praegu. Et asjad pakiks end ise ära ja. Ja et raha ei kuluks enne äraminekut nii metsikult.
THERE'S TOO MUCH BEAUTY TO QUIT
________________________________________________