Järjekordne Diletantide Avangard möödus pigem niisama jaurates, üht bändi natuke aega kuulasin ja paar korda keerutasin jalga ka, aga üldiselt sai igal pool ringi tripitud. Ja muidugi tulin geniaalsele mõttele katusele minna. Ülesminek on alati lihtsam kui allatulek, aga ellu jäime.
Mulle nii meeldis, aga teatud asjad suutsid jälle äramineku raskemaks teha. Need lihtsad, aga samas nii head hetked. Kindlus- ja turvatunne, aga mis kasu sellest nüüd on. Nüüd tekib vaid hirm, et mis vahepealse aja jooksul toimub, mis saab siis, kui ma tagasi tulen. Kas kõik on ikka samamoodi... vaevalt. Aga vähemalt mul olid need elu parimad hetked.
Jah, mulle vaikselt hakkab kohale jõudma see, et homme ongi minek. Et ma ei saa nüüd tükk-tükk aega oma suures ja mõnusas voodis magada, enda inimestega olla, rasketel hetkedel kellegi kaissu pugeda... Aga eks ma üritan ikka optimistlik olla.
Whatever happens was meant that way.
________________________________________________