Kui alles mõned kuud tagasi lugesin päevi selleni, millal saab Eestist minema ja kogu sealse elu mõneks ajaks selja taha jätta, siis varsti võin vaikselt hakata lugema päevi selleni, mil saab paariks nädalaks Eestisse oma inimeste keskele puhkama. Aeg läheb kiiresti, 9 nädalat võõrsil, 8 veel ja saan veidi kodust Tallinnat nautida. Ja kuna mingite odavate lennupiletite lootust enam ammu pole, siis ootan parem viimase hetkeni ja loodan, et mõtlen midagi välja. Kuidagi ma sinna ikka jõuan. Oma koju, oma suurde mõnusasse voodisse! Jah, ma tunnen oma voodist jubedalt puudust. Üheinimesevoodi on kõige lollakam leiutis üldse. Täiesti võimati on mingis kitsas voodis magada. Voodi peab olema nii suur ja lai, et seal saaks igatpidi vedeleda ja olla, mitte et sa ei kukuks sealt kogu aeg peaaegu maha. Nagu mina siin. Isegi selle paari kuuga pole väikse voodiga ära harjunud ja ega vist ei harju ka, kui pool elu oled mõnusas suures voodis laiutanud. Ja mu talvepuhkuse üks plaan ongi paar päeva oma voodile pühendada! No ilmselgelt saavad need olema pühapäevad, kui pole nagunii jaksu muud teha.
Nüüd tahaks mõnd filmi vaadata ja üldse ootab mind suur töö ees, sest homsest algab Leidenis filmifestival ja mõne filmi võiks ju ikka ära vaadata seal. Hetkel aga ei jaksa valima hakata.
Pooh: this is the best part of the day
Christopher Robin: what part is that?
Pooh: when "you" and "me" become "we"
________________________________________________