Superstaari otsimise aeg on käes jälle. Ammu juba tegelikult, aga ma elan veidi ajast maas. Nt avastasin alles nädalavahetusel, et ANTM cycle 13 juba käib ja vaatasin siis järjest kõik kuus osa ära. Ma ei oska cycle 13 osas mingit seisukohta võtta veel, kuna seekord on petite models hooaeg ehk siis kõik on lühikesed seal. Aga enamjaolt on siiski kõik ju sama, photoshoot'id, runway'd ja draama, sümpaatsed ja ebasümpaatsed karakterid.

Samamoodi avastasin, et Project Runway uus hooaeg on juba poole peal ja vaatasin ka suure hooga mitu osa järjest ära, paar tükki on õnneks veel vaadata. Siiani kusjuures on see hooaeg veidi igavamaks jäänud, alles 5ndas episoodis oli reaalne challenge, kui tuli ajalehtedest riided teha. Mu meelest on just need ebatavalisi materjale jms kasutavad challenge'id kõige põnevamad, a seekord kuidagi tavaline jura ainult. Ühtegi äärmiselt sümpaatset osalejat ka pole.. veel. Vähemalt ebasümpaatsed on välja langenud.

Ei tea mis värk sellega on, et seekord sarjade uued hooajad pole nii pinget pakkuvad kui varasemalt. Dexter iseenesest on küll praegu olnud nii, et väga-väga tahaks järgmist osa näha, sest jäetakse kuskilt eriti huvitava koha pealt pooleli. Aga miskipärast peab hirmkaua ootama uut osa.

Ja mu üllatus oli suur, kui Gossip Girl'i ilmus Hilary Duff ja siis veel Tyra Banks. No okei, Tyra tegi nagunii ainult guest appearance'i suht ja rohkem teda vist seal ei näe, aga Hilary Duff, nagu ma aru saan, ongi nüüd mõnda aega igatahes seal. Ma ei tea, aga ta karakter ei sobi absoluutselt sinna sarja. Tema olemus, olek, välimus. Liiga innocent kogu selle draama ja gossip'i jaoks. Samas ei ole ta nii häiriv nagu Ithaka-Maria Rahula saatejuhina. Jah, jõudes tagasi nüüd superstaari juurde. Lausa valus on vaadata Ithakat teleekraanil. Puine. Ta räägib nii püüdlikult nagu mõni verinoor näitlejahakatis oma esimeses draamatunnis. Liiga püüdlikult, kartes vääratada ja tulemus on nii kuradi ebaloomulik ja pingutatud ja õudne lihtsalt. Ma imestan, et ükski kollase meedia väljaanne tema suunas veel midagi öelnud pole, sest tavaliselt hüpatakse ju kohe kõigile kaela. Osalejatest ma ei viitsi rääkida väga, Birgiti mõnus rokilik hääl meeldib, aga üldiselt stuudiovoorud on jamad olnud, klaveri saatel mingit imalad ballaadid ainult. Isegi mitte-ballaadid muutusid imho ballaadideks selle klaveriga. Ahja, Karolin Kuusiku piiksuv hääl on ka veits häiriv, aga teda õnneks näidatakse heal juhul minut aega teleekraanil.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse nii negatiivne olla. Aga kipub ju taaskord nii olema, et kui hingel on hea, siis nagu polegi nii väga millegi üle juurelda ja arutleda (There's beauty in the breakdown, peab paika). Kahjuks igasugu kehv tuju ja olek genereerib palju rohkem igasugu mõtteid. Kui on hea, siis ei viitsigi end igasugu diipide mõtetega vaevata. Pole ju põhjust. Sest pole ju vaja midagi parandada, muuta vms. Nii et mõtlen viimasel ajal hoopis peas nendele väärt hetkedele, mis viimase aasta jooksul olnud on. Vahepel lihtsalt tulevad jälle pähe mingid õhtud kuskil ja kellegagi, mis ei olnudki tegelikult mitte midagi erilist, aga tol hetkel lihtsalt nii õige seltskond-koht-aeg. Ja hetkel ei jäägi muud üle, kui oodata neljapäeva, et saaks jälle mõnusalt eesti keeles rääkida ja veidi kodusemat keskkonda nautida ja siis veeta üks mõnus nädalavahetus Amsterdamis.

// 20:34