Ma olen kuidagi väga negatiivsete inimestega ümbritsetud viimasel ajal. Ja ma olen kogu aeg arvanud, et mina olen see negatiivne ja pessimistlik. Nüüd aga tundub, et ma olen võrreldes teistega vist küll a ball of joy. No okei, mitte nüüd päris muidugi, nii ülevoolavalt õnnelik ja rõõmus ma ka kogu aeg pole, aga vähemalt ei viitsi ma mõelda maailma lõpule ja sellele, kuidas me end ise hävitame kogu aeg. Või minevikus tehtud vigadele, mille eest võib kohati isegi hoopis tänulik olla, sest just kõik need tehtud teod ja öeldud sõnad on mind toonud siia praegusesse hetke ja teinud mind selleks, kes ma olen. Olgugi, et vahel tahaks ju parem inimene olla ja mingites olukordades teisiti käituda, aga küll ma jõuan veel õppida, areneda, kasvada. Ja täiuslikkus olekski liiga igav, siis poleks millestki midagi õppida.

Ehk siis jah, sügisdepressioonis vaevlev lätlanna rääkis mulle paar päeva tagasi bussis, kuidas ta arvab, et mõne(kümne) aasta pärast tuleb maailmalõpp nagunii. Et me hävitame oma eksistentsiga iseennast. Kogu oma käitumise, olemisega, tarbimisega, massimeediaga. You name it. Iseenesest on tal muidugi õigus, et me hävitame iseennast, aga mina nii negatiivne ei oleks. Sest no mina tahan küll veel mitukümmend aastat selles koledas maailmas elada ja kõike ilusat näha, mis siin on. Lisaks sellele halvale eksole. Sest praeguseks olen ma näinud ja kogenud vaid nii väikest osa. It's not enough! Eks muidugi meeldib mulle naiivselt loota, et elu läheb ilusamaks, inimesed lõpetavad lollide haiguste väljamõtlemise, majandus hakkab õitsema, inimesed hakkavad elama harmoonilises tervikus ja blabla, ühesõnaga kogu see utoopia. No isegi kui seda ei juhtu (ja nagunii ei juhtu), ei tasu siiski peatsest maailmalõpust ja hävingust ka mõelda.

Ja siis rääkis poolteist aastat kanepimaal elanud leedulanna, kuidas ta kahetseb aastaid tagasi tehtud otsuseid ja veidigi siiatulekut. Ühesõnaga nägi ta jälle kõiges ainult halba. Ofkoors olid mängus ka meesteprobleemid. Mina oma mõtlemisega tundusin talle vist eriti naiivitar. Muidugi tema story on nagu kuskilt halvast romantilisest draamast. Aga mida sa ikka enam muuta saad. Armunud inimesed on naiivsed ja rumalad ja õnnelikud. Baah..

Nädalavahetusel õppisin ma veel seda, et paratsetamool ja alkohol koos ei toimi hästi, pigem lausa kohutavalt. Ei tea, kas asi on minus või milles. Igatahes olen ma juba mitu päeva paratsetamooli ja ibumaxi söönud ja ega siis reedegi erand polnud, hambavalu oli vaja minimaalseks saada, et oleks normaalne olla ja tuju parem. Pärast mitmeid veine ja õllesid võtsin enne magamaminekut veel ühe paratsetamooli, sest muidu ei saa öösel magada, kui hammas jälle valutama hakkab. No tulemuseks oli hommikul nii halb olla, pea lõhkus pool päeva ja isegi valuvaigisti ei aidanud siis enam. Mul üldiselt pohmelliga pea ei valuta ja alkoholikogusedki polnud kuigi suured, aga noh, ju siis paratsetamool ei sobi mulle. Lesson learned.

Teine so called õppetund oli see, et 1.50€ liitrine pakivein võib maitseda kordades paremini kui 3.50€ vein. Enne ma olin ikka skeptiline nende odavate veinide suhtes. No ok, 3.50€ on ka täitsa odav, aga ütleme siis nii, et alla 3 euroste veinide suhtes olin skeptiline. A seekord mõtlesin, et ei taha raha raisata ja proovin midagi eriti odavat. Vot siis, võib vast teinekordki proovida.

Ja siis laupäeva-pühapäeva veetsin voodis filme vaadates, muidugi ei puudunud popkorn ja Nutella, mis on kindlasti mu katkistele hammastele nii head, mm. Lohutav on see, et vähemalt tänaseks on hambavalu peaaegu kadunud, pigem lihtsalt veidi nagu häirib selle ühe hamba eksistents. Tahaks loota, et asi pole siiski ainult paratsetamooli kätetöö, vaid valu ongi vähenenud. Sest jah, ma ikka igaks juhuks söön neid tablette. Tahaks siiski Eestini vastu pidada ja vähe odavamate hambaarstide juurde minna. Aga igatahes, vaatasin päris nauditavaid filme nädalavahetusel. Üheks siis Woody Allen'i "Whatever works" (Ma kusjuures enne vaatamist ei teadnud, et see on Allen'i film, aga esimestest minutitest sai kohe aru, monoloog on nii tema teema ja nii temalik, et imdb'st järgi uurides sain teada, et mul oligi õigus). Taaskord mõnus annus Woody Allen'i huumorit ja suhetedraamasid. Nauditav. Ja siis veel vaatasin filmi "Across the Universe", mida ma tegelikult varem näinud olin, aga miskipärast mälestused filmist olid üsna hägused, seega miks mitte uuesti vaadata. Biitlite soundtrack, New Yorgi kommuuni- ja hipielu, revolutsioon ja sõjad... Mõnusalt teistmoodi film, kiiksuga film ja tekitab jubedalt jälle tahtmise oma american dream ellu viia ja kas või korrakski New Yorgi elu proovida.

/.../ I feel that people on tumblr are like me. Dreamers. People who don't give up. People who are still trying to see the beautiful things in life, however fucked up it all may be. It inspires me and gives me hope.

// 22:01