Inimesed teevad nii palju otsuseid-valikuid teiste meeleheaks. Selleks, et nende lähedased rahul oleks. Et saaks nende n-ö nõusoleku. Ja mis on selle kõige hind? Tihtipeale iseenda õnn.. või vabadus või hoopis miskit kolmandat.
Mitte, et ma saaks öelda, et ma pole kunagi midagi teinud, sest ühiskond peab seda normaalseks, lähedased inimesed avaldavad survet, sest see kõik on normaalne. Aga ei ole ju. Miks näiteks õppida midagi sellepärast, et su vanematele see meeldib. Või miks abielluda kellegagi, sest kõik su sõbrad-lähedased peavad teda suurepäraseks. Kõrvaltvaatajale võib tihti kõik hoopis teistmoodi tunduda. Kõrvalt vaadates ei näe inimese tundeid, kas ta on õnnelik antud situatsioonis või ei. Kõrvaltvaataja jaoks jäävad kõiksugu probleemid tihtipeale varjatuks. Pealegi on ju kõrvaltvaatajat hirmlihtne ära petta.
Ja ma ei saa üldse aru, kuidas ma järsku sattusin murekuulaja rolli. Miskipärast on mulle viimasel ajal nii palju südant puistatud. Õnneks pole mu enda elus erilisi draamasid ja muresid hetkel, seega võin rahumeeli teiste muresid kuulata küll. Koos enda suure murekoormaga ma sellega hakkama ei saaks, aga hetkel pole probleemi.
Tegelikult kõik see, mida ma viimasel ajal kuulnud olen, vajab veel seedimist. Nii palju uskumatuid lugusid. Oskan vaid loota, et ise nõnda õnnetusse ämbrisse ei astu.
________________________________________________