Tuju on kuidagi nii kõikuv viimasel ajal.. ühel hetkel on üsna nukker, järgmisel hetkel naeratan omaette muudkui. Ja ega ilmgi eriti millelegi kaasa ei aita, hall ja vihmane juba mitmendat päeva ja nii nüüd vist ka jääbki üsna pikalt.Vähemalt saan end lohutada sellega, et siin on soojem kui Eestis. Siiski tekitavad need vihmased ilmad tahtmise end terveks päevaks teki sisse mässida.

Mul on jälle see periood, mil ma käin üsna tihti kinnisvaraveebidel. Ikka meeldib unistada oma pesast. Ja nii ma siis käingi ja valin kortereid ja kujutan ette end neis elamas. Muud ma ju hetkel teha ei saa. :)

Ma olen nii laisaks muutunud, et ei viitsi enam eriti Eesti uudiseidki lugeda. Midagi eriliselt meeldivat seal ju pole. Muudkui loe sellest, kui palju töötuid jälle juurde tuli ja kui raske ikka on ja et majandus nii pea paremaks ei lähe. Ei taha lugeda selliseid uudiseid, parem elan hetkel oma ilusas maailmas, kus neid probleeme pole. Rohkem nagu jagub endiselt igasse päeva positiivseid üllatusi. Hollandlased suudavad mind jätkuvalt üllatada. Seda sõbralikkust ja abivalmidust ma vist ei jõua kunagi ära imestada ja sellega ära harjuda.

Täna bussiga sõites millegipärast meenusid mulle TAKi vanad-vanad lõõtsaga bussid, mis on kohe-kohe otsi andmas. Heh, siin sellist nalja ei näe. Koledaimadki rongid näevad siin välja paremad kui meie rongid.

It's a mystery of human chemistry and I don't understand it, some people, as far as their senses are concerned, just feel like home.

What came first, the music or the misery? People worry about kids playing with guns, or watching violent videos, that some sort of culture of violence will take them over. Nobody worries about kids listening to thousands, literally thousands of songs about heartbreak, rejection, pain, misery and loss. Did I listen to pop music because I was miserable? Or was I miserable because I listened to pop music?

I can see now I never really committed to Laura. I always had one foot out the door, and that prevented me from doing a lot of things, like thinking about my future and... I guess it made more sense to commit to nothing, keep my options open. And that's suicide. By tiny, tiny increments.

All I'm saying is, you have to allow for things to happen to people, but most of all to yourself.

High Fidelity.

// 00:28