Õhtusöögilauas imeilusat sinist taevast vaadates tekkis mõnus rahulolu südamesse. Teadmine, et kevad on ukse ees, teeb rõõmsamaks. Päeval nägin, et meilgi siin juba esimesed kevadlilled õitsevad.
Jah, mul on sellest kümne kampsuni ilmast nii kopp ees. Olgugi, et ainult minu jaoks on 0-5 soojakraadi kümne kampsuni ilm, sest ma olen kohutav külmavares. Aga ma nii tahaks juba õhukeselt ja mõnusalt riides käia ja end vabalt tunda, enda tuhendeid erinevaid kleite kanda. Okei, teen ma seda ju aastaringselt tegelikult, aga see pole üldse nii lõbus, kui kõik ilusad asjad jäävad mantli varju. Ja tegelikult on mul garderoobis palju rohkem rõõmu ja värve, aga talv ei lase sel välja paista, sest must mantel on ju lihtsalt klassika. Ja tegelikult kuidagi automaatselt jäävad talvel kõik tumedad asjad esimese asjana ette
Ja see alapalavikus olek pani mind tundma, nagu ma hõljuks pilvedes. Olgu, mitte päris pilvedes, aga sammud olid nõnda õhulised ja kogu mu eksisteerimine tol hetkel tundus nii ebareaalne.
________________________________________________