Kui ma näen kedagi kuskil halamas, et nende vanaema/isa on jube haige ja väga raskes seisus, tahaks neile öelda, et nahhui te halate, see on elu, newsflash teile: old people die! Võib-olla olen südametu inimene, aga no kurat, inimesed ei ela igavesti. 70-80 on kuradi kõrge vanus juba. Muidugi on kurb. Muidugi olen ma end vanavanemate matustel segaseks nutnud, aga pärast end ka ruttu kokku võtnud ja mitte enam taga nutnud. Ju oli nende aeg. Mina ei saa ju ometigi selliste asjade pärast enda elu elamata jätta.
Ja kammoon, Facebook on nüüd küll viimane koht, kus peaks oma vanaema raskest seisundist kirjutama... või ma lihtsalt ei käi asjadega kaasas... ju tänapäeval peabki kõike FBs kuulutama. Et ikka kogu su sõpruskond (rohkem nagu suur tutvusringkond tegelikult) teaks ja sulle kaasa tunneks, kuigi tegelikult on neil kõigil siiralt pohhui.

Appi, ma kõlan nagu elus kibestunud vanamutt.

Ja minu meelest jube naljakas on, kui mingid 15-aastased poisid telekas lalavad "baby, baby..." ja videos nillivad mingit tsikki (kes näeb välja, nagu ta võiks vabalt selle poisi ema olla).

Ja täna kaotasin ühele 15-aastasele pokkeris. Hale, eks. Kui mina 15 olin, polnud mul õrna aimugi, mis asi see pokker on. Samas too 15-aastane üritas muudkui seletada, kuidas tegemist ei ole õnnemänguga, vaid tõenäosusmänguga. Bah.. Minu meelest on ikka päris suures osas õnnemäng. Kui sul on lauas 2 mängijat, siis on ikka päris raske arvama hakata, mis kaardid teisel inimesel võiks olla. Tõenäosus tõenäosuseks. Täislauaga on lihtsam, kui sul on kahepaar, siis tõenäoliselt on kellelgi teisel midagi paremat. Haha. :D

// 21:30